Inimene on sotsiaalne olend. Ta on seotud teiste inimestega emotsionaalsete sidemetega, mida nähakse kui sõprust, kiindumust või armastust. Grupi moodustab vähemalt kaks inimest. Esimene grupp, kuhu inimene sünnist saadik kuulub, on lapse ja ema grupp. Seejärel kuulub ta üha enamatesse gruppidesse, algul väiksematesse ja seejärel suurematesse.

F. de Saussure defineeris keelt strukturaalselt kui kommunikatsiooniks kasutatavat märgisüsteemi. Märgid on suvalised (loodud) ja keel on sotsiaalne fenomen. Keelel on kaks põhilist funktsiooni: kommunikatsioon ja identiteet. Teistes peatükkides tegeleme kommunikatiivsete ja lingvistiliste aspektidega. Siin arutleme identiteedi üle.

Peamine nõue grupile on leida viis, kuidas eristada liikmeid mitteliikmetest. Grupiliikmed saavad keelt õppida grupisiseselt ja ainult gruppi kuulujad suudavad seda kasutada väga kompetentselt. Nii on keel peamine faktor, mille abil saavad inimesed eristada, kas võõras kuulub nende gruppi või mitte, ja enamasti saab selgeks ka see, millisesse teise gruppi ta kuulub.

Keeled saab jagada inimkeelteks ja mitteinimkeelteks (loomad, masinad...). Inimkeeli kasutavad inimesed suhtlemiseks. Kõik inimkeeled on nii loomulikud kui ka kunstlikud. Kunstlikud sellepärast, et kõik inimkeeled kasutavad suvalisi (kunstlikke) märke - sõnu - ja on inimeste loodud. Kõik on loomulikud oma grammatilise süvastruktuuri tõttu. Tõsiasi, et iga inimkeelt saab iga inimene õppida, tõestab, et kõik need on loomulikud keeled.

Sellised keeled nagu esperanto, pidžin ja kreoolkeeled on tavalised inimkeeled samamoodi nagu rahvuskeeled, murded ja teised keelevormid. Peamine nõue lingvistilisele süsteemile olemaks inimkeel on see, et kogukond kasutaks seda regulaarselt.

Inimesed lõid kirjutamise, seejärel riigid, ja riigid omakorda riigikeeled, mis erinevad omapäi arenevatest keeltest, kuna on standardiseeritud. Standardkeeli reguleerivad õigekirja- ja hääldusreeglid, grammatika ja sõnaraamatud, ja need on kirjakeeled. Sellepärast muutuvad need keeled aeglasemalt kui isearenevad keeled.

Iga inimene kuulub üheaegselt mitmesse gruppi (perekond, linn, regioon, rahvus, religioon, meelsus, sõbrad jne). Ja iga grupp arendab enamasti keele variandi, mis eraldab seda teistest gruppidest. Seetõttu räägib iga kõneleja mitut keelevarianti ehk mitmes keeleregistris, kui ta seda ka ei teadvusta. Loomu poolest on inimesed mitmekeelsed.

Iga keel kaldub laienema grupist väljapoole ja iga keelt kalduvad suhtlemise hõlbustamiseks mõningal määral kasutama naabergrupid. Nii jätkavad mõned keeled arengut nende rääkijate üldise tugevuse tõttu (majanduslikud, militaarsed jne) ning nende kultuuri tugevuse ja atraktiivsuse tõttu (kultuuritooted, kaasa arvatud kunst, haridus, religioon, meelelahutustööstus), saades rahvusvahelisteks keelteks, mida kasutatakse laialdaselt rohkem või vähem.

Mida tugevam keel on, seda laiemalt teda rahvusvaheliselt kasutatakse. Sellepärast on rahvusvahelisi keeli palju. Hoolimata inglise keele domineerivast positsioonist, ei räägi seda paljud inimesed maailmas. Endises Nõukogude Liidus jätkub vene keele rahvusvaheline roll, hispaania keelel on see Ladina-Ameerikas (välja arvatud Brasiilia), prantsuse keelel paljudes frankofoonia riikides, hiina keelel ulatuslikel aladel Hiina ümber. Mitmesuguste rahvusvaheliste keelte diasporaa on kasutusel inimeste seas, kes ei asu kindlal territooriumil, näiteks mustlaskeel, heebrea keel enne Iisraeli riigi loomist, esperanto jpt.

Riigid, mis on loodud paljude etniliste gruppide või rahvuste liitmise teel, vajavad uut neutraalset keelt, et väljendada oma üldidentiteeti, näiteks indoneesia keel. Riikide eluiga, kus surutakse peale kõige mõjukama etnilise grupi keelt, ei ole tavaliselt pikk (näiteks endine Nõukogude Liit, Jugoslaavia jm) või riik küll säilib, aga on kestvalt ebastabiilne.