Kui grammatika tegeleb sõnade ja lausete struktuuriga ning semantika tähendusega, siis pragmaatika uurib keelekasutust sõltuvalt konkreetsest olukorrast ja kõnesündmuse sotsiaalsest kontekstist.

Deiksis

Kas tead, mida tähendab, kui leiad põrandalt paberitüki kirjaga Ma olen varsti siin? Kes on mina? Kus on siin? Ja millal on varsti? Sama sõnum oleks juba mõistetavam, kui sa oleks pidanud kohtuma oma õpetaja või ülemusega kell kolm pärastlõunal ja kohale jõudes leiad põrandalt selle teate. Sa tead seda inimest, kohta ja aega ning ootad paar minutit. Selliseid sõnu nimetatakse deiktilisteks väljenditeks. See tähendab, et neid saab tõlgendada üksnes kõneleja, informatsiooni edastaja vaatepunktist, On olemas isikudeiksis, ajadeiksis, ruumideiksis ning deiksisel on ka sotsiaalne aspekt.

Kui sinu ees seisev isik annab sulle informatsiooni, mis suunas peaksid minema, et jõuda muuseumisse, siis tema parem pool on sinu jaoks vasak! Kui kasutad õpetaja või ülemusega sedasama vaba väljenduslaadi nagu sõpradega, võivad sel olla ebameeldivad tagajärjed. Teistpidi jälle, kui kasutad semudega suheldes ülemäära ametlikku keelt, võid paista naeruväärne.

Kõneaktid

Traditsiooniliselt peetakse tegusid tähtsamaks kui paljaid sõnu. Kuid mida muud saad sa teha, kui tahaksid midagi lubada, kui korrutada lauset Ma luban? Ja kui pastor ütleb: Kuulutan teid meheks ja naiseks, muudab ta teie elu igaveseks. Järelikult on kõneakte, nagu avastas keeleteadlane John L. Austin, mida viiakse täide sõnade abil. Kui mõningad põhilised tingimused (mida nimetatakse tõetingimusteks) on täidetud, panevad hääldatud sõnad toime kirjeldatud teo. Me võime kuulutada inimesed abielus olevaks (kui meil on selleks seadusega antud volitus), samuti võime midagi lubada, kedagi ähvardada ja kellelegi sõnadega haiget teha.

Mõned kõneaktid toimivad kehtestustena ja muudavad maailma (vaata eelmist näidet), teised juhistena, mis näitavad kõneleja tahet (Vasta mulle. Ära tee!), kohustumistena, mis väljendavad kõneleja kavatsust ()Luban sul kinno minna), ekspressiividena, mis illustreerivad kõneleja tundeid ()Mul on tõsiselt kahju. Palju õnne!) või lihtsalt tõdemustena, mis näitavad, mida kõneleja usub ()Meie maja on muuseumi lähedal).

Kõneaktid võivad olla otsesed või kaudsed. Ma võin paluda kellelgi otse avada aknad, kui toas on liiga palav, või öelda: Siin on väga palav. Õige konteksti korral võib kummalgi lausel olla sama efekt.

Presupositsioonid ja implikatuurid

Kui keegi ütleb: "Mu sõbral on auto ära varastatud!", siis sa ei saa teada üksnes seda, et on varastatud auto, vaid ka seda, et sel inimesel on vähemalt üks sõber, ja sellel sõbral on auto. Need kaks informatsioonikildu sisalduvad ütluses, aga need ei ole välja toodud otsesõnu, vaid on presupositsioonid. Igapäevakõne on presupositsioonidest tulvil ja sellepärast ei pruugi välismaalased aru saada ilmselgest.

Need võivad olla eksistentsiaalsed nagu eelmises näites, faktipõhised, kui öeldakse: Olen rõõmus, et Peter tuli või Olen tulivihane, et Peter tuli - tõsiasi, et Peter tuli, jääb tõeseks. Mõned sõnad sisaldavad iseenesest presupositsiooni: kui me midagi lõpetame, on eeldatud, et seda on ka alustatud. Lause Jälle sa jääd hiljaks annab vihje, et see pole esimene kord. Selliste küsimuste puhul nagu Millal/miks Peter tuli? on presupositsioon tõsiasi, et Peter tuli.

Kui sõber küsib: Kas tahad minuga täna õhtul kinno tulla?, oleks lihtne vastata jah või ei, aga sageli vastame Vahva! Mis filmi vaatama? või Mul on homme eksam või lausa Jäta mind rahule! Järeldused nendest lausetest on ilmselged. Need on vestluse implikatuuri juhud.

Suhtlemise põhimõtted

Eduka suhtluse alus on kaasvestlejate (vestluspartnerite) koostöö. Grice formuleeris järgmised põhimõtted: vasta informatiivselt, mitte enam (kvantiteet); sinu teave peaks olema tõene (kvaliteet); ole asjakohane (suhe); ole arusaadav (moodus).

Edukaks suhtluseks on oluline ka viisakus. See tähendab, et me oleme teadlikud teise isiku avalikust enesekuvandist. Viisakus avaldub tervitamises ja pöördumisvormides, selles, kuidas küsitakse, keeldutakse jne. Viisakus sõltub sellest, kui erinev on kaasvestlejate vanus, kas nad on samast soost, nende sotsiaalsest staatusest, samuti nende läheduseastmest, ja erinevates kultuurides võtab see väga erinevaid vorme.

Peamine erinevus seisneb mitteametliku ja ametliku suhtlemise vahel, kuid Aasia kultuurides tehakse vahet veel palju peenemalt. Viisakuse eiramine võib kaasvestlejat solvata ja te riskite sellega, et ei saavuta oma eesmärki.

Keelelised tavad ja kultuurilised taustad erinevad inimeseti, seetõttu võivad ka implikatuurid ning viisakusreeglid olla isesugused. Kultuuridevahelises kontekstis on vajalik eriti selgesõnaline suhtlus ja avatus. Kultuuridevaheline pragmaatika tegeleb nende erinevustega ja strateegiatega, et erinevusi ületada.