Kirjasüsteemid
"Kuidas see kirja panna"
Kirjasüsteem on korrastatud meetod, mille abil keele baasil säilitatakse ja antakse edasi teateid. Kõige sagedamini on kiri visuaalne (harvem taktiilne) märkide või sümbolite kogum, mis on enamasti tuntud tähtedena.
Klassifikatsioon
Üldjoontes eksisteerib kolm peamist kirjasüsteemitüüpi:
- tähestik
- silptähestik
- logograafiline
Tähestikud kasutavad kindlaksmääratud hulgal tähti, mis esindavad räägitava keele kaas- ja täishäälikuid. Vastavus ei ole kunagi üksühene. Tavaliselt esindab mitu erinevat tähte üht foneemi ja /või üks ja sama täht mitut foneemi. Veel üks võimalus on see, kui kaks või kolm tähte esindavad ühtainust foneemi.
Tähtede ja foneemide suhe tähestikus. Pane tähele tähti 's' and 't', mida ei hääldata.
Silptähestik koosneb silpide sümbolitest (mida peetakse sõnade peamisteks koostiselementideks).
Tähe ja silbi suhe silptähestikus. Pane tähele üksikut konsonanti [n]. (Kääbusplaneedi 90377 Sedna nimi inuktituti keeles)
Logograafiline kirjasüsteem kasutab sümboleid, mis tähistavad sõnu, morfeeme või teisi semantilisi ühikuid.
Esperanto = "universum" + keel = (põlvkond/maailm/ajastu + piir/territoorium) + keel
Kirjamärkide ja morfeemide suhe logograafilises tähestikus. “世界” on sanskriti laensõna ja selle tähendus on tänapäeva inimesele läbipaistmatu.
Selline jaotus ei ole siiski täiesti selgepiiriline. Osa kirjasüsteeme kasutab ka muid elemente, näiteks inglise keeles tähistab sümbol & sõna (lauseühikut) ja, mitte täis- või kaashäälikut.
Mõned kirjasüsteemid on teiste variatsioonid. Näiteks abjad on selline tähestik, mis koosneb peamiselt konsonantidest ja enamikku vokaale ei märgita. Tüüpiline näide on araabia ja heebrea kiri. Abugida puhul on märgitud konsonandid, millele lisatakse täishäälikud konsonandi muutmise või sellele lisanduse tegemise teel. Tüüpilised näited on Etioopias levinud amhari või India devanaagari (ja sellega seotud) kirjasüsteemid.
Kirjutamisviisid
Kirjutamine tähendab enamasti kindla kujuga märkide tegemist kahemõõtmelisele pinnale. Kirjutada saab (ja on kirjutatud) paberile (viimase ajani kõige tavalisem), kivile, savile, liivale, loomanahale, kasetohule või sümboolselt isegi õhku (seda tegi Kurt Vonneguti romaani Galapagos peategelane) ning paljudele muudele materjalidele.
Kirjutada saab värviga, sälgutades, põletades, võib teha jäljendeid või mitmel muul viisil tõmmiseid.
Kirjasüsteem on abstraktne mõiste - tähed võivad võtta mitmesuguse kuju (nagu näiteks ladina a ja a), mida peetakse ikka samaks täheks, või näha välja ühesugused (nagu ladina c ja kirillitsa c), kuid tähistada erinevaid häälikuid.
Eraldi kirjasüsteemideks ei peeta mitmesuguseid mittevisuaalseid süsteeme, enam tuntud on Braille`i, pimedate kiri, mis koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida tajutakse sõrmedega (seda kasutavad nägemispuudega inimesed); rahvusvahelised signaallipud merenduses, kus tähti esindavad erinevad plagud; morse, mis esitab tähti "punktide" ja "kriipsudena", olgu siis kas heli, valguse või piiksudena; arvuti kodeeringud, kus tähed on esitatud täiesti abstraktselt bittidena.
Kirja suund
Tavaline kirjutamissuund on vasakult paremale, siis ülalt alla ja tekst on korrastatud ridade kujul. Mõnikord võib tekst olla kirjutatud vertikaalselt (enamasti ruumi nõudel, näiteks tänavasiltidel või bänneritel), sellisel juhul liigub tekst algul ülevalt alla ja siis vasakult paremale.
Märkimist väärt erandid on araabia ja heebrea kiri, neid kirjutatakse paremalt vasakule, seejärel ülalt alla.
Lugemise suund, tänapäeva araabia tähestik
Hiina ja jaapani keelt võib samuti kirjutada vasakult paremale ja siis liiguvad read ülevalt alla, aga traditsiooniline oli kirjutada vertikaalselt, ülevalt alla ja siis paremalt vasakule (veergudena). Kumbagi keelt kirjutatakse niiviisi üpris sageli.
Traditsioonilist mongoli keelt (mida kasutatakse veel Sise-Mongoolias Hiinas) kirjutatakse vertikaalselt, ülevalt alla ja siis vasakult paremale.
Euroopa tähestikud
Enamik Euroopa suuri keeli kasutab ladina tähestikku. Enamik neist lisab diakriitilisi märke või lisatähti (näiteks islandi ð, þ). Bulgaaria, serbia, makedoonia, valgevene, ukraina ja vene keel kasutavad kirillitsat, igal keelel on mõned oma erilised tähed. Serbia keelt kirjutatakse tihti ka ladina tähestikus. Mustlaskeel (kuigi seda kirjutatakse harva) kasutab neis maades, mille peamine keel pannakse kirja kirillitsas, samuti seda.
Kreeka keel on praegu ainuke keel, mis kasutab kreeka tähestikku. Gruusia ja armeenia keelt Euroopa ja Aasia piiril kirjutatakse samamoodi, kasutades nende oma tähestikku.